Paranduskoefitsiendid vastavalt korterite asukohale

Üks soojuskulude õige ja ausa arvestamise tingimusi on individuaalse soojusarvestussüsteemi puhul paranduskoefitsientide kasutamine. Nende eesmärk on tasakaalustada kütmise seisukohalt ebasoodsas asukohas paiknevate (näiteks nurgakorterid, esimene või viimane korrus) korterite kasutajate võimalused.
Paranduskoefitsient määrab elanikule arusaadavalt, mil määral on tema korter ebasoodsas asukohas võrreldes kogu maja „kõige soojema“ korteriga, mille paranduskoefitsient on 1,0.

Paljude maade kogemused näitavad, et niisuguseid koefitsiente määratletakse eri riikides erinevalt. Näiteks Saksamaal neid praegusel ajal peaaegu ei kasutatagi, kuid Poolas seevastu on need väga levinud. Paranduskoefitsientide määratlemise meetod põhineb keskkütte projekti alusel arvutatud tegeliku soojusvajaduse koefitsientide võrdleval analüüsil. See on välja töötatud Installatsioonisüsteemide Teadusliku Uurimise Keskuses INSTAL (Saksamaa). Ja siin on meil kaks võimalust:

A. Soojusvajadus on määratletud hoone esialgse projekti keskkütte alusel. See tähendab, et töötatakse välja esialgne keskkütte installatsiooniprojekt. Siin tuleb võtta arvesse asjaolu, et tõenäoliselt on projekteerijad juhindunud tollastest kohustuslikest normidest, arvestamata soojussüsteemi tulevast moderniseerimist. Paranduskoefitsient määratletakse vastavalt kõige soojemale korterile, millele antakse koefitsient 1,0. Selle meetodi puhul, mis on küll täpsem kui lihtsalt tabeli kasutamine, on andmeid mõnikord väga keeruline töödelda, kuna mitte kõik majade haldajad ei ole maja projekte säilitanud, eriti siis, kui need on ehitatud väga ammu. Edasi tahaks juhtida tähelepanu asjaolule, et selle aja jooksul on elanikud võinud vahetada välja radiaatorid ning paigaldada sellised, mis ei vasta alati konkreetse korteri soojusvajadusele. Ja lõpuks, hoone võib olla restaureeritud, mis samuti mõjutab selle soojusmugavust.

B. Soojusvajadus on määratletud hoone uue projekti keskkütte alusel. Siin projekteeritakse hoone kogu süsteem õige arvestuse saamiseks uuesti, võttes arvesse selliseid tegureid nagu hoone soojustamine, akende vahetamine ning muud maja karakteristikud, mille eesmärk on olnud suurendada kogu hoone soojusmugavust. Käesoleval ajal on see kõige täpsem meetod. Ent siin me võime kokku puutuda probleemiga, et elanikud on radiaatorid välja vahetanud ning viimased ei vasta korteri soojusvajadusele. Võrdlevaks analüüsiks arvutatakse ruumide soojusvajadus koefitsiendid järgmiselt:

qi – radiaatorite soojusvajaduse koefitsient kasutusühikus i [W/m2];
Qpom, j – soojusvajadus radiaatorile j [W];
Qpp,j – toite- ja tagasivoolupüstiku soojusvõimsus radiaatoril j [W];
Qpj – teiste, välja arvatud püstikud, isoleerimata keskküttejuhtmete soojusvõimsus vaadeldavas ruumis radiaatoril j [W];
Fi – kasutusühiku pindala i [m2];
n – radiaatorite arv kasutusühikus;
Kasutusühik – ruum.